Uputame pagulased, õhutame koolivägivalda ning parastame Belgia sündmuste peale? Täiesti normaalne?!

Nagu tegelt!

Ma loen ühe korra, raputan une silmist, loen teist korda uuesti, mu lõug vajub maani. Korjan selle kokku ja loen kolmandat korda veel. Päriselt?! Nii räägivadki meie riigikogu liikmed ning valijate meelest on see täiesti OK? Kes need valijad on sellised?

Minu kõige eesmärgistatum õpetus oma Lottele päris-päris pisikesest peale on olnud see, et mitte iial, mitte mingil põhjusel ja mitte mingil moel ei tohi teistele liiga teha. Sa ei tohi kedagi lüüa ja ühelegi kaaslasele ei öelda halvasti. Et vägivalt sünnitab vägivalda ja see ei ole kellelegi hea. Ma saadan ta igal hommikul kooli teadmisega, et ta ei kiusaks iial oma kaaslasi ning loodan, et jätkuvalt saan õhtuti tema käest kinnituse, et tal oli koolis hea olla. Et keegi ei teinud talle liiga. Ma kardan pidevalt ta heaolu pärast ja ei suuda mõista, miks lapsed teineteisele liiga teevad. Ma püüan selle vastu võidelda ning eelkõige teen seda läbi oma kalli tütre, sest ikka tuleb alustada enesest ja oma perekonnast. Ikka parema maailma huvides.

Ja siis avan ma Postimehe ja saan teada, kust tulevad need kiusajad lapsed. Loen, miks need lapsed arvavad, et on teistest paremad ja kustkohast nad võtavad selle õiguse, et nemad võivad teistele halba teha, sest nad on tugevamad. Sest nende isa või vend või onu või sõber, austatud riigikogu liige Viktor Vassiljev õpetab neile, et agressiivsus on inimese sisse kodeeritud ja ta peab end selle kaudu väljendama. Et loodus on nii otsustanud, et nõrgematele tuleb peksa anda ning endast erinevad tuleb mättasse lüüa. Ja laps usub teda, sest ta Vassiljev on ju tark mees – riigikogulane. Isegi suur Keskerakond õigustab seda. Kuidas siis laps võiks mitte uskuda? Ja ühiskond aktsepteerib seda?! Kas valijad on rahul? Kas te saadate oma lapse kooli teadmisega, et kui ta seal peksa saab, siis nii pidigi minema, sest te ise valisite sellise Eesti?

Kuidas saab olla, et täiskasvanud inimene otse riigikogus õhutab vägivalda? Mulle ei mahu pähe, ma ei saa aru, palun selgitage, millisest otsast on see okei?! Vassiljev ei ole ainus. Jaak Madisson koos armastatud EKREga on Keskerakonnaga samas paadis. Hetkel, kui terve Euroopa on šokis ja leinas järjekordsest terrorirünnakust, otsustab see mees, et jumalast õige on hõigata rahvale, et näe, Belgia sai, mis tahtis! Paras talle!

Kus me elame? Ma ei taha selliste inimeste keskel olla, kes õhutavad vaenu. Kas see ei ole mitte seadusega keelatud? See pole ju enam sõnavabadus, kui üks mees soovitab kõik põgenikepaadid põhja tulistada, et inimmassid upuksid, vaadata eufooriaga filme, kus must saab peksa ja saata tugevamad lapsed nõrgemaid kiusama?! See ei ole sõnavabadus, kui sa väga tõsise terrorirünnaku ajal ütled, et Belgia oli selles ise süüdi ja paras on, et sai karistatud. Halloo?! See on terrori ja vägivalla õhutamine. Sellised inimesed ei tohiks riiki juhtida. Selliste koht ei ole riigikogus. Nad tuleks valgete seintega tuppa panna oma sõnade üle järele mõtlema, mitte lasta neil riiklikke otsuseid vastu võtta.

Kus me elame? Kas valijad on rahul? Kuidas te suudate selliseid pooldada? Millise ajusagaraga te mõtlete? Kuidas saab olla NII PALJU inimesi, kelle arvates see on okei?!

Ma ei taha selliste keskel elada.

Otsingusõnad

Esimest korda käisin süvenenult otsimas, mida inimesed on targalt internetilt küsinud enne, kui nad siia juhatati. Päris tore!

  • Roosasidrun blogspot.com – WordPress. It’s wordpress.
  • Kodutunde uued osad – Palun, ei!
  • Emmaljunga – See on üks igavesti popp otsing. On ikka neid armastajaid, saan ma sest aru või ei.
  • Beebi keerab unes – Vist polegi nii beebi siis enam?
  • Ma ei taha sünnitada – Mina ka mitte :(
  • Tantrafestival – Muide, uued kuupäevad on paigas juba ;)
  • Kas äratate lapse ab – Ah?
  • Rase ja naba roosa – Eee, roosa on ju täiesti ok?
  • Tuulerõuged peiteaeg – 10-20 päeva.
  • Malluka blogi vanker – :D Mallukas asub http://www.mallukas.com
  • Poisile punane vanker – Nendest punastest poistest ma veel kirjutan ühel päeval!
  • Mul olid ju ule tunnid selle parst teenisin rohkem kui tava tundidega? – Okei.
  • Beebi magab kõhuli – Las magab :) [kõhuli magamine vist on kõige popim otsingusõna mu blogis, kõiksugu erinevaid käändeid ja pöördeid kasutades…]
  • Kardan.sünnitust.ka.kardan keisrit mida.teha – Hmm… kolmandat varianti vist küll pole olemas, kui juba rase oled :(
  • Millal hakkab beebi nägema – Lotte hakkas kohe.
  • Mallukas hambad – Sellest ma küll kirjutanud pole! Aga muidu on tal need täitsa kobedad.
  • Kuidas saada õde või venda – Käid emale-isale veits peale?
  • Kes ma olen – Päris huvitavaid asju ikka inimesed tahavad googlilt teada.

Keskerakonna valija, palun räägi minuga!

Oma elus olen ma ikka endale öelnud, et inimene peab tolerantne olema. Et mina pean olema tolerantne. Mu laps ja mu pere peavad olema tolerantsed. Reeglina olen ma sellega hakkama saanud ja taunin vastupidist käitumist. Ometi on asju, millest ma aru ei saa. Kui väga ma ka ei püüaks.

Eestis on palju poliitikuid ja niimõnigi erakond. Palju on natuke mölakaid, natuke rohkem mölakaid, natuke normaalseid, natuke rohkem normaalseid ja päris normaalseid, lisaks isegi mõned, keda austan. Mu tutvusringkonnas on hulganisti erinevaid arvamusi – ikka kes valib Reformi ja kes IRL-i. Ka tean neid, eks valivad üksikkandidaate või väikeerakondi. Isegi mõned valivad Sotse. Viimastega ma küll väga ühte paati ei mahu, aga ikka kuulan inimesed ära ja mõne väitega olen nõus ka. Ülejäänud argumentide kohta olen mõelnud, et noh, kellele mis meeldib, eks. Inimesi igasuguseid ja kõikidele ei peagi kõik ühtemoodi näima ja meeldima. Ikka tuleb seltskonnas istudes jutuks, et mis siis keegi hästi teeb ja kelle käitumine kurjaks ajab. Kes ütles kellele õigesti ja kes keeras käki kokku.

Aga ma ei tunne mitte kedagi, no mitte ühteainsamatki inimest, kes valiks Keskerakonda. Kellel ei ajaks Savisaar tuju ära. Mitte kedagi. Või on tõesti minu sõbrad ja tuttavad salajased keski-valijad? Sest kui ma mõtlen oma tutvusringkonna peale, mis ei ole midagi nii kitsas, ja nende seas pole kedagi, siis kus need inimesed on?

Veel rohkem kui seda, kes nad on, tahan ma teada, miks nad seda on. Seega, sina, Keskerakonna pooldaja, valija, Savisaare õigeks pidaja. Palun räägi minuga. Päriselt. Tee seda anonüümselt või oma nime alt, see pole üldse tähtis. Aga räägi minuga! Palun selgita, miks oled oma valikud selliselt teinud? Mille põhjal oled just seda meelt? Lihtsalt mul on nii-nii-nii raske mõista, kuidas saab see võimalik olla. Iga asi, mida nad räägivad, iga reklaam, mida nad näitavad, iga lubadus, mida nad annavad, iga liigutus, mida nad teevad, tundub niiiiiiiii vale. Ma ei tea ühtegi head asja, mida Savisaar teinud oleks. Mitte ühtegi. Ma lihtsalt ei suuda aru saada ning siis tulevad valimised ja ikka on tal nii suur valijaskond! Kes te olete? Miks te teda valite? Ma ei küsi üldse irooniliselt ega norides. Ma tahan päriselt teada.

Jah, tean, et meil on palju vene rahvusest (või venekeelse emakeelega) inimesi, kes teda valivad. Okei, see on ehk arusaadav, kuna ilmselge on see, et Savisaare poliitika püüdleb aina veene keele ja Venemaa poole. Ammu on väljaöeldud tõde, et tema arvates on ainuõige, et Eestis saaks olema kaks riigikeelt. Samuti ilmselt ei ole venekeelse emakeelega rahvas niipalju kursis kõige muu poliitikaga, mis Eestis toimub, seega nad näevadki vaid positiivset, mis tuleb ainsalt poliitikult, kes vene keelt propageerib. Saan aru, et nad valivad. No valigu pealegi. Aga kogu tema valijaskond ei ole venekeelne! Ei ole. Eestis ei ole nii palju vene rahvusest inimesi. Eestlaste seas on ka PALJU tema toetajaid ja ma ei mõista seda. Aga ma tahan mõista! Palun räägi, miks. Argumenteeri, selgita. Ma luban, et ma püüan olla tolerantne. Ma küll absoluutselt (ma mõtlen absoluutselt) ei kannata Keskerakonda ja veel vähem Savisaart, aga ma PÜÜAN siin kommentaariumis end tagasi hoida, sest olen uudishimulik ja tahan teada. Ma ei luba, et ma kõigega nõustun, aga ma annan endast parima, et end tagasi hoida.

Ütle, miks.

Kas see on pettumus poliitika ees ja kättemaks selle eest? Kas see on pensionäridele jagatav sotsiaalabi? Kas see on korda tehtud kirik? Kas see on uisutav linnapea? Milles on asi?

Läbi laste enda unistuste täitmine?

Vahel tuleb mul ette olukordi, kus mõnda lapsega seotud otsust vastu võttes küsitakse (läbi lillede või otse), et kas tahan sellega enda täitumata unistusi püüda? Harilikult tean, et see pole nii, kuid on olukordi, kui jään mõttesse ja ei tea isegi vastust. Ma ei sooviks, et ma suunaksin oma last selle järgi, mis mul endal saamata jäi või nende unistuste poole, mida ma ise kunagi püüdsin. Ma ei taha, et see mõjutaks mu otsuseid lapsekasvatamisel, kuid ometi ei saa ma olla alati kindel, et see nii pole. Me tuleme kõik oma lapsepõlvest ning tahes või tahtmata mõjutab see meid ka täiskasvanuna.

Palju kuulen seda küsimust just seoses Lotte huviharidusega seotult. Ta käib kahes trennis ja need mõlemad on üsna intensiivsed. Siis ikka küsitakse, et kas ka mulle lapsena meeldisid need alad ning kas seetõttu olen Lottele nüüd need välja valinud. Tean kindlalt, et see pole nii. Need valikud kukkusid meile üsna erinevaid radasid pidi sülle ning otsused said tehtud üsnagi spontaanselt. Lotte on rahul ja meie ka ning nii ongi asi läinud iga aastaga aina tihedamaks ning lihtsalt asi nii kulgenud. Samas kui mõtlen asjale sedasi, et ma ise lapsena ei käinud üldse trennides – mind justkui ei huvitanud miski konkreetne ja mu vanemad jällegi ei osanud (või ei viitsinud) mind ise ka kuhugi suunata ning nii ma ei tegelenudki millegagi peale koolis käimise ning niisama sõpradega suhtlemise. Sellest on mul küll kahju ning vahel salaja süüdistan oma hinges vanemaid selles. Minu jaoks on oluline, et laps teeks asju ja tunneks koguaeg, et ta oskab midagi hästi. Ja see on küll koht, kus ma kahtlustan, et ehk trennides ja huvialaringides käimise pooldamine üleüldiselt on küll mul lapsepõlve puudujäägiga kaasa tulnud – kuna ise ei saanud, siis nüüd püüan enda lapsele seda maksimaalselt pakkuda. Samas ei tundu mulle, et ma hetkel sellega lapsele liiga teeksin. Kui ta mulle ikka ütleks, et ta ise ei taha, siis ma ei sunniks. Ma arvan.

Teine näide on kooli valik. Ma nägin palju vaeva Lottele kooli valimisega. Tegin suuri uuringuid enne, kui leidsin täpselt selle, mis tundus piisavalt hea. Ka siinkohal tajusin palju suhtumist, et võta vabamalt – kas täidad enda saamata unistusi? Kooli valik pole üldse esmatähtis. See pole nii hull küsimus. Minu jaoks aga oli. Ma ei tahtnud seda kergekäeliselt võtta. Ma ise käisin suvalises koolis Eesti väikelinnas, aga ma ei mäleta, et ma seda vihanud oleksin. Ma ei usu, et mu praegune süvaotsing tuleneks sellest, et mul endal ei olnud valikuvõimalust. Koolide teema hakkas mind huvitama alles siis, kui Lottest hakkas saama kooliealine laps ning sellega kasvasid ka mu teadmised ning tekkisid valikud. Samas kust ma võin teada, et see polnud alateadlik otsus sellest, et ma ise olin valikust ilma jäänud?

Jõulude lähenedes olen ma alati kergelt hulluke, sest mulle meeldivad muinasjutulised filmid, kus terve pere ärkab ja kuuse alune on paksult kingitusi täis ja lapsed on maailma õnnelikumad, sest Jõuluvana on käinud ja toonud just seda, mida nad tema käest küsisid. Ma olen vajadusel nõus kogu oma kolme kuu palga ära andma selle eest, et näha oma lapse silmades seda suurt rõõmu, kui ta ärkab 24. detsembri hommikul ja äratab meid rõõmuhõisetega. Hiljem need suured ilusad silmad on ainiti pakile pühendunud, kui väikesed värisevad käekesed rebivad kinkepaberit lahti. Mitte midagi siin ilmas ei ole imelisemat! See suur usk ja ootus ja lootus ja rõõm. Ma tean, et see on materiaalne ja ehk mitte kõige ratsionaalsem, aga see üks kord aastas on see nii eriline, kuniks see suur usk jõuludesse ja imedesse püsib. Ma armastan seda pilti nii väga. Ja see teeb mu tõesti õnnelikuks. Ka siinkohal mõtlen vahel, et kas see tuleb sellest, et minu lapsepõlves ei olnud selliseid jõule? Kas see tuleb sellest, et väikesena unistasin sellistest jõuludest filme vaadates?

Selliseid teemasid kohtan iga päev oma valikutes. Kas ma tahan seda kõike Lottele pakkuda, sest oleksin ise tahtnud temavanusena? Oma peas ma tean ja ütlen endale aina, et ma ei tee seda. Ma ei taha Lottest voolida enda unistuste mina.

Ütlen endale alati, et ma tahan vaid, et mu lapsel oleks tõeliselt hea lapsepõlv. Et tal oleks tegevused, unistused ja emotsioonid, mis teevad teda õnnelikuks. Tahan talle pakkuda head haridust, häid suhteid ja unistatud mänguasju. Kellele teisele ma siis seda kõike saaksin pakkuda, kui mitte omaenese kallile tütrele? Ma ei kalla teda asjadega üle, ma püüan alati selgitada, et ilmas on niipalju olulisemat, kui mänguasjad, kuid ometi ei taha ma teda sellest kõigest päris ilma jätta. Ma tahan, et ta mind usaldaks ning peaks mind oma parimaks sõbraks, kes saab aru nii tema mänguasjasoovidest kui muredest ja rõõmudest sõpradega suhtlemisel, samas aitaks arvutada viis pluss viis. Ma usun ja ütlen, et see ei ole mu enda lapsepõlveunistuste täitmine, vaid unistus olla hea lapsevanem.

Aga kuidas me tegelikult saame garanteerida, et kõik meie otsused ja lootused ja ootused ei ole seoses sellega, mida me väikestena soovisime? Ma ei taha oma last suunata selle järgi, mida ma ise oleksin tahtnud, et mu vanemad minule oleks teinud. Ma tean, et tahan alati olla parem ema, aga see ei tähenda, et kui mina oleksin tahtnud klaverit mängida, siis nüüd ootan seda oma lapsest. Aga kuidas ma tean, et ma seda alateadlikult ei tee?

Kas mõtlete vahel samuti? Kas kahtlete vahel, et teete valikuid enda lapsepõlve järgi? Või ehk teete seda sihilikult?

Olgu tänatud paber, pliiats, blogi ja fotoaparaat!

Ikka ja jälle pean tänu avaldama selle eest, et on olemas võimalus asju kirju panna, eriti blogimisvõimaluse eest, kuna mis võiks olla lihtsam, kui arvutiklaviatuuril klõbistada ja pilte juurde sättida?!

Seitse aastat tagasi isegi ei osanud asja selliselt vaadata. Isiklikku beebiblogi kirjutama hakates arvasin, et see on lihtsalt popp ja tore, aga nüüd tagantjärele, kui blogi ülejäänud lugejaskonnale kinnine on, olen üüratult tänulik, et sel hetkel ikkagi asjal sabast haarasin. Sõbrad, tuttavad, sugulased, sõbrannad saavad järjest lapsi ja hõiskavad, et kellel on hambad suhu kasvanud, kes on äsja istumise selgeks saanud, kes lalisema hakanud. Siis mõtlen, et appi – millal Lotte seda kõike tegema hakkas? Pole õrnemat aimugi. Kõik on ununenud! Mitte midagi ei tea. See on hämmastav, kuidas kunagi arvasin, et need asjad on ju ometi NII olulised, et ei lähe iial meelest, kuid tänaseks on alles vaid emotsioonid, fakte pole aga ollagi. Nii hea on siis blogi lahti võtta ja kuupäevalise täpsusega järele vaadata. Ja siis muhelevalt naeratada nendele pildikestele, kuidas esimest korda varbad suhu rändasid või pea üleval püsis.
Uskuge või mitte, aga ma võin vabalt vaatama jääda mõnda oma lapse aastatetagust pilti ja siis endamisi arutleda… on ta siin 2 või 3 või… äkki juba hakkab neljaseks saama?! Hiljem selgub, et pilt on tehtud kolm nädalat enne kahest sünnipäeva.

toes

Palun kirjutage kõik üles! Pange kirja ja tehke koopiaid. Arvutid ütlevad tihti üles, ühtedest piltidest ei piisa. Kasutage pack-up kettaid ja laadige asju serveritesse. Kirjutage, kirjutage, kirjutage! Pange kirja, kuidas ta sünnib (oi kui palju kordi ma olen oma sünnituslugu uuesti ja uuesti lugenud, iga kord avastan midagi uut!), kirjutage, kui ta pead tõstab, pange kirja, kui ta naeratab, laliseb, köhib ja hõikab. Kirjutage, kui ta keerab ja kui ta istub. Kui ta reisib ja jookseb. Millal on tal tuulerõuged ja kuidas tuleb esimene sipelgahammustus. Blogi ei pea ju olema alati “lahtine raamat”. Seda saab teha täiesti salaja ja iseendale. Aga nii hea on hiljem ise meenutada. Ja kui laps vahel ise küsib, et kuidas ta alguses sõi, teate, kui äge on siis näidata pildiseeriat tema esimesest püreeelamusest!

Ärge laske asjadel ununeda. Inimese pea ei hoia tegelikult üldse nii hästi asjadest kinni, kui alguses tundub.

Toetan kooseluseadust!

Lugedes tänast Malluka postitust kooseluseaduse vastaste paraadist, ei saaks ma rohkem nõus olla! Kohe nii nõus olen, et kuigi ma ei ole üldse ropu suuga inimene, tahaksin kõiki neid samu sõnu kasutada. Ja sellepärast otsustasin ka oma mõtted kirja panna.

Mallukas küsib, et kes need homofoobid on, kes nii tulihingeliselt seal paraadi pidamas käisid. Sellise küsimuse peale lahvatab alati mu peas kurb teadmine, et need on täiesti tavalised inimesed meie keskelt, üks neist inimestest on näiteks minu enda isa. Nii jube, kui see mulle ka poleks, tean ma, et kui ta ei elaks sellest möllust piisavalt kaugel, oleks ta täna üks suurema hääle ja plakatiga hõikuja olnud Toompeal. Minul, kui absoluutsel vastandil, on muidugi väga keeruline selle teadmisega leppida ning olen kõik endast oleneva teinud, et isa pead natukenegi “puhastada”. Tänaseni ei ole mul see välja tulnud. Tema arvates ongi kõik homod tõelised hälvikud, värdjad ja ebanormaalsed tüübid. Olen aastate jooksul lugematul kordadel temaga sel teemal vaielnud, aga paraku pole kuhugi jõudnud. Viimased aastad oleme solidaarselt mõlemad antud teemat püüdnud vältida, kuna teame, et see lõppeb alati tüliga. Mõne teise inimesega ju veel läheks raju ja tormiga kaklema ning edaspidi selliste väärtushinnangute pärast ehk lõpetaks suhtlemisegi, aga no oma isaga ju ikka ei lõpeta. Isegi ta poliitiline vaade ühtib minuga, aga vot homosid ei salli. Ja mina ei salli neid, kes homosid ei salli, sest ma ei saa aru, kuidas saab homosid võtta üldse mingi erilise rahvamassina. Minu jaoks on nad täpselt samasugused inimesed, nagu mina, mu naaber ja mu laps. Ma ei saa aru, kuidas saab selle järgi inimest üldse liigitada, kas tal on tõmme mees- või naissugu poole. Inimestena on nad ju absoluutselt samasugused, nagu kõik ülejäänud. Ma ei saa aru. Ma lihtsalt ei saa aru.

Vahel leian end mõttelt, et kui õnnelik inimene ma olen, et suutsin juba lapsena sellest pealesurutud uskumusest tugevam olla ja välja rabeleda. Üldiselt on ju sedasi, et kui vanemad millessegi tulihingeliselt usuvad, siis reeglina suudavad seda ka lastele edasi anda. Näiteks, kui vanemad on kristlased, siis tavapäraselt on ju ka lapsed seda. Ja kui vanemad on terve elu Reformierakonda valinud, siis tavaliselt lapsed ju Keski ei lähe valima. Aga kuidas mina sellest tervena välja tulin? Ei oskagi öelda, aga olgu see vägi tänatud, mis mind aitas, sest mul hakkab tõesti paha, kui mõtlen, et ma võiksin samuti selline homofoob olla. Kui raske see võiks hingele olla! Mõelge ise – kõnnid tänaval, vastu tulevad kaks naist käest kinni hoides. Homofoobile on see ju sama raske vaadata, kui minu jaoks näha pedofiili väikese lapsega amelemas. Appi, kui raske oleks elu! Igakord muudkui võitle sooviga neile kallale minna. Tahaks politsei kutsuda, aga see ka ei aita. Ma ei tea – peaks varsti vist keldrisse kolima?! Päris hirmutav.

Aga teemasse. Kooseluseadus. Mulle ei mahu pähe, miks selle ümber nii palju tralli on?! Ses suhtes, et okei, on homofoobid ja on normaalsed inimesed. Homofoobid on raudsed homopaaride vihkajad ja homoabielude keelustajad. Aga mis sellel kooseluseadusega pistmist on? Mis ema+isa=perekond janti nad ajavad? Mis sellel kõigel on pistmist kooseluseadusega? Kooseluseadus puudutab ainult oma kooselu registreerimist. Seal ei ole tähtsust, on siis tegemist heteropaari või homode kooseluga. Ainsaks kriteeriumiks on, et tegemist peab olema kooseluga. Pange nüüd tähele – see kooselu peab juba olemas olema! Seega, heterod või homod – see on juba olemas! Kooseluseadus ei muudaks seda. Homosid ei tekiks juurde. Heterosid ka mitte. Selle seaduse alusel on lihtsalt igal inimesel võimalik enda kooselu registreerida. Enda kindlustunde jaoks. See ei ole abielu. See ei ole ühegi paari juurde sigitamise seadus ega millegi rohkem või vähem tolereerimine. See on seadus, mis paneb kirja reaalse olukorra, mis on juba olemas. Tänasel päeval on nii, et kui naine ja mees (või mees ja mees või naine ja naine) elavad koos kakskümmend kuus aastat ja neist üks sureb ära, siis teist poleks tema elus justkui olnudki. Kõik tema vara pärandub kas lastele või kui lapsi pole, siis vanematele. Kooselu jooksul soetatud vara ja elu on edaspidi lahusvara ja -elu. Seda kahtekümmend kuut aastat polekski nagu olnud. Teine pool on tähtsusetu. Suvaline naabrimees või -naine. Kooseluseaduse jõustumisel saaks see kakskümmend kuus aastat tähtsuse. Tegemist oleks riigi silmis paariga, kellest üks lahkus siit ilmast. Kogu ilm teaks, et neil oli koosveedetud elu. Seal ei ole homode või heterodega mitte midagi pistmist. Seal on tegu ainult seadusliku teabe jagamisega – kirja panekuga, et ma elan selle inimesega koos. Ma jagan temaga oma elu. Kõik. See pole midagi muud. Ja mida siis selles seaduses vihata on, ma ei saa aru, pagana päralt!?!? Misasi seal on, mille vastu peaks olema?!

Keegi loll kuskil hammustas läbi, et demit, selle seadusega on ju homodel ja heterodel vähemalt ühes asjas siin maailmas ühine inimõigus – mõlemil on võimalik seda seadust ühiselt kasutada. Homod polegi mahatallatud ja kõrvaleheidetud sellest seadusest. Pagan, igavene jama, siis tuleb ju selle vastu olla! Tuleb olla iga seaduse vastu, kus homosid koheldakse inimväärselt. Sest nad ju pole ometi inimesed! Ja siis ta pani selle suure kella külge ja valetas kõikvõimalikele homofoobidele, et see seadus on tehtud ainult homode kaitsmiseks ning kes nüüd selle vastu protestima ei tule, pole mingi õige homofoob! Jee. Lahe. Ja nii see kamp tolasid läksidki Toompeale. Penskarid ei saanud nagunii millestki eriti aru, sest ise ju seadusega end kurssi viia ei viitsinud, piisab sellest, kui räägib keegi, kes ka ei poolda homosid. See, et ta “natuke” seda kõike ümber sõnastas ja enda vaatevinklist selgitas, ei oma üldse mingit tähtsust. Võtame piiblid kaasa ja läheme, meil, penskaritel, aega küll! Ja äkki saame telekasse ka. Nooremad inimesed, kes kaasa läksid, olid ilmselt samasugused lambad, nagu see esimene loll, kes ei suuda leppida olukorraga, et homodele ka midagi lubatud on. Olgu siis juba heterod ka ilma, aga peaasi, et homod ei saaks.

Oeh. Vastikust tekitab see, et oma suures sallimatuses ei suudeta absoluutselt selgelt näha ning sõditakse lihtsalt sõdimise eesmärgil.

Miks peab naine sünnituse ees hirmu tundma?

Juba päris lapsena, arvan, et umbes 10-aastasena, kui olin teada saanud, kuidas lapsed ilmale tulevad, hakkasin ma seda kartma. Isegi mäletan täiesti reaalseid mõtteid, et ma ei saa kunagi päris oma bioloogilist last, sest kardan sünnitada. Arvasin, et adopteerin omale mitu last.

Hiljem natuke vanemaks saades muidugi kasvas ka mõistus ning sain aru, et nii ületamatu ei saa see asi siiski olla, et ma kohe kunagi sellepärast lapsi ei peaks saama. Aga hirm jäi. Terve oma teismeliseea oli minu sees olemas see hirm, et kuidas ma küll sünnitatud saan, kui kunagi vajadus tekib. Last ju nii väga tahaks. Juba päris noorena oli minus reaalne soov saada kunagi emaks, aga sünnitamine tekitas kabuhirmu. Muidugi oli see kauge tulevik ja seega ei elanud ma igapäevases hirmus, küll aga mõtlesin sellele vahel.

Kui jäin rasedaks, siis esimest korda elus tundsin, et mu hirm sünnitamise ees on vaibunud. Kas oli see saabunud ematunne või ärevus lapse nägemise ja katsumise ees või need pisikesed põksumised läbi mu kõhu, aga hirm kadus. Enam ei kartnud ma vaadata sünnitusvideosid, enam ei tekitanud minus kõhedust viibida sünnitusloengutes. Ma olin valmistunud ja ootasin seda momenti. Hirm puudus. Oli vaid suur ootus ja päevade lugemine.

Siis aga saabus sünnitus ning kui alguses oli kõik täis ärevust ja heameelt, siis sünnituse kulgedes kadusid igasugused head mõtted ja ma sain aru, mida olin terve eelneva elu kartnud. See oli mulle tõeline piin. Kuigi soovisin üle kõige oma Lottet oma kätele, arvasin, et ma ei suuda iialgi neid tunde üle elada. Mul oli täiesti tavapärane sünnitus. Ei midagi ekstreemset, ei mingeid ööpäevaseid kannatusi, ometi oli see mulle üks suur õudusunenägu, kus ainus soov oli, et see lõppeks.
Lõpuks see saigi läbi ning loomulikult nautisin ma seda momenti, kui ma tundsin, kuidas see ime mu seest väljub ning muidugi oli see mu elu kõrghetk, kui ta mu kõhule pandi. Otseloomulikult oli see kõik seda väärt ning sel momendil, kui vaatasin esmakordselt oma Lottekese silmadesse, tundsin, et võiksin veel kümme tundi seda kõike taluda, et saaksin endale selle esimese momendi, mil vaatan omaenese lapsele silma. Kõik muu oli tähtsusetu ja kadunud.

Kui laps oli juba oma ja kodus ja kindel, tuli see vana tunne tagasi. See üha süvenes ja istub mu õlal tänaseni. Ma ei taha enam sünnitada. Kuigi ma tean, et see kõik oli “seda väärt”, ei taha ma seda uuesti läbi teha. Aga miks ma siis peaksin?!

Mu mõistus tõrgub aru saamast, et miks peab üks naine midagi sellist läbi elama, kui ta seda ei soovi. Kui ta seda kardab. Mismõttes “see on seda väärt”? Kuidas saab olla sedasi, et selleks, et saada endale midagi nii erilist, kui seda on omaenda laps, pead sa leppima olukorraga, et vahetult enne seda suurt kingitust pead läbi tegema õudusunenäo? Pead kannatama kõige hullemat, et siis vastutasuks saada kõige parem? See ei pea ju nii olema!

Nii paljud riigid maailmas on läinud seda teed, et lubavad naistele soovi korral keiserlõiget. On isegi riike, kus peaaegu üldse enam loomulikku sünnitust ei pooldata. Eestlased aga vaatavad nende riikide peale valdavalt viltu ja pomisevad midagi loomulikkusest ja inimene-on-selliseks-loodud-jama. Muidugi, naised, kes ise tunnevad, et nad peavad seda tegema, et nad tahavad seda läbi teha ja et neil on vaja seda tunda, palun väga. Seda ei saa naisele keelata. Ei saa öelda, et kuigi sul ei ole meditsiiniliselt see näidustatud, me teeme sulle siiski keisri, sest nii on lihtsam. Aga samuti ei peaks see siis olema nii, et mulle öeldakse, et too bad, sul pole meditsiinilist näidustust keisriks, pead loomulikul teel sünnitama! See ei tohiks tänapäeva maailmas enam nii olla! Meditsiin on nii kõrgelt arenenud, et keiser ei ole enam ei lapsele ega emale ohtlik. Miks ma siis ei saa ise valida? Miks ma pean järgima mingeid iidseid tavasid, kui ma seda ei soovi? Miks ma ei või teha asja tänapäevasel moel, kui see on võimalik? Miks ma pean tegema nii, nagu keegi kuskil arvab, et on õige?

Ma olen ausõna äärmiselt õnnelik, et ma selle ühe korra läbi tegin. Nüüd ma tean, mis see on ja ma ei tee oma otsuseid enam oletustest ega puhtast hirmust teadmatuse ees. Ma tundsin seda, ma kogesin seda, sellel olid oma võlud, aga ka oma piinad. Ja sellele kogemusele tuginedes julgen ma öelda ilma igasuguse kahtluseta oma hinges, et ma enam ei soovi. Kuigi tahan veel olla rase ja tahan veel saada pisikese beebi või isegi mitu, siis ma ei soovi seda enam sellisel teel. Ma tahan minna lihtsama vastupanu teed, ma soovin, et tulevased pisikesed olevused lõigataks mu seest välja kunstlikul teel. See on minu otsus ja ma tahan, et minu otsust austataks.

Mille poolest teeb minu selline otsus mind halvemaks emaks? Kas see, kui ma kannatan ööpäeva väljakannatamatute valude käes, teeb mind paremaks emaks? Sellega “teenin ära” oma lapse? Ma ei ole nõus. Ma leian, et iga ema on sünnile järgneval momendil täpselt sama väärikas ja hea, olenemata sellest, millisel teel tema laps ilmale tuli.

Tean, et Eestis on juba mõni erakliinik, kes aktsepteerib keisrit ilma näidustuseta, kui ema seda väga tungivalt soovib. Aga miks pean ma selleks minema erakliinikusse ja tungivalt paluma ja tõestama, et minus tõesti on see hirm? Miks ei või ma lihtsalt seda otsust teha selliselt, et seda austatakse kõikjal ja koheselt? Kas pole see mitte minu ihu ja minu laps ja minu 20 tundi? Kas pole see mitte minu otsustada?

Mida teie arvate? Kas keiserlõige peaks olema vabatahtlik? Kas oled seda omal soovil teinud? Kas teeksid?

Me käisime tantrafestivalil!

Ja see oli hea!

Pilt: Bhairava Yoga

Millalgi juba päris mitu kuud tagasi kuulsin kedagi rääkimas, et on tulemas selline asi nagu tantrafestival. Ta kirjeldas eelmise aasta sama sündmust ja see jäi mulle korraks meelele keerlema. Hetkeks isegi mõtlesin, et kui õige läheks. Siis aga kadus see mõte mu peast, sest oleme Oskariga mõlemad üsna kahe jalaga maa peal astuvad inimesed ning nii ma ei võtnudki koduseinte vahel seda teemat üles. See oli lihtsalt mu uitmõte, korraks kodulehe kiikamine, hetkeks üks what if mu oma peas. Ta tuli, seisatas ja kadus.

Paari nädala eest tuli see mõte tagasi ja hoopis teist rada pidi. Ta astus mu teele läbi ühe mu tuttava ning täiesti ootamatult leidsin end mõttelt, et kas tõesti on see märk, et ma pean seda ideed veelkord kaaluma? Mingi imelik võnge mu meeles küsis mu käest, et kas see pole mitte kutse, et me siiski peaksime minema, kui olin eelmisel korral selle armsa mõtte oma peast lihtsalt lahti lasknud? Otsustasin sellele ideele võimaluse anda ning rääkisin oma teise poolega – kui õige läheks? Tema polnud üritusest kuulnudki. Nagu ütlesin, siis me oleme üsna maapealsed inimesed, ei ole me tegelenud ei energiate, ei jooga, ei mediteerimise ega ammugi mitte tantraga. Ma ei usu isegi Feng Shuid, kui seda võib siia võrdluseks tuua. Ometi ei olnud Oskar sugugi negatiivne selle mõtte suhtes. Võib öelda, et kõige rohkem selle idee juures häiris meid hind. Kõik ülejäänu oli natuke kutsuv, kuigi veidike kõhedusttekitav ja kõhklusi istutav.

Igatahes pärast mõnepäevast kaalumist otsustasime me minna. Nii naljakas, kui see meile endilegi tundus, me otsustasime minna. Leppisime kokku, et kohe, kui meile tundub see asi liig, siis tuleme ära! Kui ikka inimesed on kõik konstantselt kuskil teisel planeedil ja me ainsana tundume tavalisena, siis põgeneme. Tegime asja ametlikuks, registreerisime end ära ja jäime 11. juulit ootama.
Kõige hullem asi, mida saime teha, oli see, et paar päeva enne minekut lugesime eelmise aasta festivali kohta ühte väga subjektiivset artiklit. Siis mõtlesime küll, et appi, mille sisse me end nüüd mässisime! Pärast lugesime mõned kommentaarid artikli alt ning rahunesime jälle maha. Kirjutaja pidi olema ise väga äärmusliku mõttemaailmaga ning pritsis lihtsalt sappi. Loodetavasti.

Kohale jõudsime me hilinemisega (tegemist oli tööpäevaga ning festival asus Tallinnast ca 2-tunnise autosõidu kaugusel). Saabudes panime kohe telgi püsti ning astusime vapralt õhtusöögile. Terve festivali toitlustus oli üles ehitatud taimetoidule ning see oli järgmine asi, mis meid veidi muretsema pani. Kahtlustasime, et oleme terve aja näljased, kuna me oleme lihasööjad. Tegelikkuses ei olnud meil häda midagi – kolm lihata toidukorda päevas pluss mõned näksimised basaaril andsid meile täiesti piisavalt energiat sealoleku perioodiks.

Käisime Oskariga kolme päeva festivali kava läbi ning otsustasime, et me teeme oma valikuid jooksvalt enne iga sessiooni algust, kuna kõik tundus meile väga võõras ning koheselt ringe tõmbama hakata tundus väga ennatlik. Igatahes nõustusime mõlemad, et proovime jääda allapoole piiripealsest, kuid ometi kõike maksimaalselt nautida.

Pärast õhtusööki asusimegi valima oma esimest loengut ning otsustasime minna kohe erinevatesse tubadesse – Oskar läks meestekasse ja ma naistekasse. Mõlemad keskendusid tantra naiselikkuse mõistmisele. Õhkkond oli mõnus ja vaba, ilm ilus. Loeng kestis poolteist tundi ning see oli mõistetavas keeles ning rääkis täpselt nendest asjadest, mis on tavainimesele äratuntavad, aga millest me muidu ehk igapäevaselt ei räägi või sellele ei mõtle. Mõlemad jäime rahule ja kuulasime huviga. Algus oli tehtud ning see oli olnud positiivne.
Olime valmis astuma oma teise rännakusse, milleks valisime jumaliku ühinemise tao. See oli juba täiesti teine maailm. See oli tantra tema kõige otsesemas mõistes ning ta suutis meile kui võhikutele näidata, mida ta eneses peidab. Alguses olin ma veidi hirmul, kuid peagi suutsime mõlemad Oskariga end vabaks mõelda ning nautida. Lektor suutis kõike selliselt edasi anda, et see sobis kogu kohal viibinud mitmesajale inimesele – nii meiesugustele esmakordselt osalejatele, kui ka kogenumatele. Meile mõjus see õhtu vabastavalt ja nauditavalt selles suhtes, et saime aru, et kõik on mõtetes kinni. Kui sa ei suuda end piisavalt argimõtetest lahti lasta ja keskenduda, siis sa ei saagi argipäevast välja. Siis sa ei mõistagi end ja teineteist. Me nautisime hetke ja kohalolekut. Mingit piiritut õnnetunnet ega energialaengut me ei tajunud, küll aga oli meil lihtsalt teineteise seltskonnas hea olla ja seda me tundsime. Samas oli kohal paare, kes kõikide silme all kogesid orgasme ilma, et oleksid teineteist isegi puudutanud. Kindlasti ei olnud tegemist algajate tantra harrastajatega. Ometi näitas see, et tegelikkuses ongi see kõik võimalik. Paeluv.

Teine festivalipäev andis meile teadmise, et tantra ei ole üldse mingi pidev seks ja paljalt ringi jooksmine. Ta on mõnus ja täpselt nii siivutu või mittesiivutu, nii hõlmav ja intensiivne, nii hingeline, kui inimene ise soovib. Käisime paaride joogas ja meditatsioonis ning ma võin öelda, et see oli üks erilisemaid asju, mida me Oskariga üldse kunagi teinud oleme. Ja me oleme väga palju erilisi asju teinud! Me ei ole kunagi mingid kuivikud olnud, meie suhe on alati olnud täis kirge ning samas emotsionaalseid hetki. Ometi oli see midagi täiesti püha ja ilusat, mida me enne polnud kogenud. See viis kõik hoopis teisele tasemele. Juba teineteisele kümneminutine silmavaatamine annab hämmastavaid tulemusi. Sinna juurde tantrajooga ja meditatsioon, millest me kuulnudki polnud. See oli võimas kogemus ning teeksin seda iga kell uuesti ja uuesti. See oli absoluutselt võimas.

Veel jättis meile kustumatu mulje gongi meditatsioon. Me pole Oskariga kumbki kunagi mediteerinud. Kavast gongi valides ei olnud meil õiget ettekujutust, mis meid ees ootab. Õpetaja saabudes viskasid kõik end oma mattidele pikali ning sulgesid silmad. Tegime sama. Edasi toimus poolteist tundi maagiat. Kaia Karjatse suutis kolme metallist plaadiga teha selliseid helisid, mida me isegi ei teadnud, et võivad olemas olla. Need madalad helid ei sarnanenud mitte millegagi, ometi olid nad nii kõikehaaravad. See muutus ajas kardinaalselt ning tõi välja nii erinevaid kõminaid, et me olime lummatud. Olime mõlemad poolteist tundi kinnisilmi selles tugeva heliga ruumis ning mõtted käisid seinast seina. Välja tulles ütlesime teineteisele, et raske oli küll ja me ei tea, kas see oli päris meditatsioon, kuhu me jõudsime, aga igatahes teeksime seda veel.

Kogu festivali vältel osalesime enam kui kümnel sessioonil, olime nii loengutes kui meditatsioonides kui praktilistes programmides. Iga korraga muutusime avatumaks ja vastuvõtlikumaks. Jutud paljasti ringi jooksvatest ja igal nurgal seksivatest inimestest on puhas laim. Oli küll alastust ja piiramatust, kuid see ei olnud üldse robustne ega häiriv. Tantrafestival oli üks ilus sündmus, kus olid inimesed meie endi keskelt. Me ei kohanud ühtegi inimest, kes oleks pealtnäha kuhugi kõva obaduse saanud. Kõik olid terve mõistuse ja maailmavaatega inimesed. Enamjaolt olid kohalolijad siiski tantraga palju rohkem kokku puutnud kui meie – lõunasöögilaudades sai ikka väga mõnusaid jutte kuulata, kuidas nad on tee tantrani leidnud. Kõik see oli põnev ja paeluv.

Meie Oskariga pidasime lõpuni kinni alguses tehtud otsusest, et me ei lähe piiripealsetesse programmidesse. Ehk et need sessioonid, mis keskendusid otseselt seksuaalsusele, orgasmidele ja kus viibiti alasti, jätsime me külastamata. Samas ei välista ma üldse, et kui festival oleks kestnud veel kolm päeva, et me oleks ka nendesse jõudnud, sest iga tunniga kasvas meie teadlikkus tantrast ning meie meel avanes aina rohkem. Kuigi olen nii end kui oma kaaslast pidanud alati üsnagi kaks-jalga-maa-peal inimesteks, suutis see festival pakkuda meile hoopis teistsugust vaatepunkti, ja see ei tundunud vale. Vastupidi. Nüüd tagantjärele sellele nädalavahetusele mõeldes paelub mind aina rohkem mõte sellest, et ma tahan veel teada. Veel õppida. Ma tahan veel sellesse süveneda ja ma tahan teada ja kogeda selle maailma saladusi. Ma õppisin, et jooga ei ole üldse mingi niisama väänamine vaid teadlik energia suunamine, ning et meditatsioon ja tantra pole üldse mingi metsapoolsete veider väljendus vaid täiesti puhta ja selge meele tajumine.

Festivalile läheme kindlasti järgmisel korral ka, aga võib-olla jõuame isegi vahepealse aastaga midagi juurde õppida!

Suurperede haletsemine tuleks ära keelata!

Ma olen alati olnud tulihingeline vastane kõikidele aktsioonidele, kus palutakse abipakette paljulapselistele peredele, kes omadega välja ei tule. Igakord, kui mu fb seinal mõni levib, tekib mul vastikustunne ning enamjaolt vajutan  nende juures pisikest iksikest. “See naine on ise nii tore, tark ja tubli, tal on viis last, üks kõhus ja joodikust mees. Kodu on pisike ja süüa vähe.”
Kurat võtaks, kuskohast need lapsed siis tulevad? Kui see naine nii tark ja tubli oleks, siis ta ju ei sünnitaks lapsi teineteise järel sinna virelevasse kodusse, kus süüa ega mööblit pole!

Ja muidugi kõik toetavad! Vaene pere. Vaene naine. Vaesed lapsed. Anname neile raha, mööbli, kodu, söögi ja riided. Mis need andjad vastutasuks saavad? Harilikult on vastuseks “anna veel”. Ja nii tuleb neid peresid aina juurde ja juurde, sest normaalsus on, et ühiskond toetab neid. Ühiskonnal on neist kahju ja oma kahjutundega sünnitab neid virelevaid perekondi juurde. Ja kui keegi kuskil siis julgeb öelda, et see süsteem on vale, siis sülitatakse selle ütleja peale – milline südametu jõhkard sa oled! Üles tuleks puua! Mismõttes sa ei tunne kaasa nendele lastele? Muidugi tunnen. Lastele! Aga ainult lastele. Sellepärast, et neid on sellisesse perekonda sünnitatud.

Täna kirjutas Mallukas taas ühest äärmusest. Sellisest, milles lisaks nahaalsele suhtumisele, kus peetakse enesestmõistetavaks nendele igakülgse abi pakkumist, on tegemist veel ka petturitega. Vahva. Ühtepidi on mul loomulikult ääretult kahju kõikidest nendest inimestest, kes võtsid vaevaks seda perekonda aidata. Kes soovisid head. Teisipidi – tahaksin hõigata: “I told you so!”

See ei ole ju ometi esimene kord, kui meedias kajastatakse petuskeeme, kus keegi hirmsasti abi vajab, rahvamassid jooksevad oma annetustega, ja siis tõmmatakse kott pähe. Või juhused, kus keegi vajab hirmsasti abi, teeb haledat nägu ning pärast abi saamist tõdeb ülbusega, et nii ju pidigi olema. Me ju peamegi abi saama, sest meil on lihtsalt NII raske.

“Eesti on ikka nii nõme riik, üldse mu laste eest ei hoolitse. Ma ei saa aru, kellele ma olen oma suure vaeva ja hädaga need seitse last sünnitanud, riik absoluutselt ei aita.” Ehm… mismõttes?! Kust tuleb selline arusaam, et riik peab meie lapsed üles kasvatama?! Kustkohast? Ma ei hakka vist iial aru saama. Süda läheb pahaks selliste inimeste peale. Kui mul ikka võimalusi ei ole, siis ma ju ei lase endale sündida seitset last, või mis? Mis sellel kõigel riigiga pistmist on?

No ja siis tekkis see saade.. Kodutunne. No ikka, loomulikult! Kutsume ikka rohkem üles neid hädalisi, et nad veel rohkem tõuseksid ja süüdistaksid, kuidas mehed, riik, kohalik omavalitsus ja tiigi veerel hüppav konn on süüdi selles, et nendel nii raske on! Koputame muudkui tavainimeste südametunnistusele ja paneme nad süüdi tundma selle eest, et neil on leib laual ja kaks last lõbusasti kodus puhaste riietega võivad mängida. Tunneme süüdi selle eest, et oleme olnud vastutustundlikud inimesed. Vaatame seda saadet, nutame ja googeldame kiiresti, kuidas neid aidata saab.

Ma olen arvamusel, et kõikidel inimestel Eestis on absoluutselt võrdsed võimalused hakkama saamiseks ja hästi elamiseks! Tuleb ise rabeleda, vaeva näha ja õigeid valikuid teha. Mitte kellelegi ei ole taeva poolt antud kehvemat või paremat keskkonda toimetulekuks. Kui ise oma võimalustega midagi teha ei oska, on küll ainult iseenda black.

Võib-olla, kui kogu süsteemi ja keskkonda poleks ära rikutud kõige selle jamaga, mis praegu igal pool sünnib, siis ehk ma ei oleks nii õel sel teemal. Aga ma leian, et muudmoodi ei ole see hetkel lihtsalt võimalik. Kogu kaasa tundmise ja abivalmiduse tulem on nii ära soperdatud, et need, kes tegelikult ka abi vajavad, ei paista selle jama seest enam ammu välja.

Ma ei ole tegelikult õel ega kade inimene. Ma olen valmis inimesi aitama küll. Aitama, kui abi on vajalik. Kahjuks on iga korraga aina keerulisem ära tunda päris abivajajat. Kui perekond on äkki ühe liikme ootamatult kaotanud ja sellega seoses kogu elukvaliteet saab suure põntsu – loomulikult ma olen nende toetamise poolt. Kui perekonnal põleb läbi välgutabamuse kodu maha – muidugi neid tuleb aidata. Kui mõnda last on tabanud ootamatu haigus ja ravi on kallis – ikka aitan. Aga no… viis last ja “ootamatu” raske olukord sellega seoses ei ole minu jaoks enam ammu mingi argument abi saamiseks.

Abituse toetamine sünnitabki abitust. Kindla peale. See tuleb ära keelata, koos kõikide annetusaktsioonide ja -saadetega. Ära keelata!

Appi, mu laps läheb kooli!

stress

Olete tähele pannud, et praegu on märts, kool algab septembris (kerge kalkulatsioon ja see teeb enamvähem pool aastat), aga uudised on juba kaks kuud paksult koolivärki täis?

Vanemate mõistused ka, kusjuures! Minu oma sealhulgas.

Kes oleks arvanud, et kooliminek on nii hull katsumus, et sellega seoses peab 7-8 (või rohkemgi) kuud oma pead murdma?!

Sissekirjutused, eelkool, õppimised, katsed, küünte närimised, ootamised, planeerimised, ümberkorraldamised, kooliteed, arvutused, liikluskorraldus, elukorraldus, õhtused õpped, pikapäevarühmad, koolitarbed, koolikotid, koolivormid. Uhh!

Seda kõike nähes ja tehes tekib küll vahel vastupandamatu tahtmine elada Kapa-Kohilas, kus on üks kool, millesse peab end augusti kuuks kirja panema, et saaks esimesel septembril kenasti võsukese üle tee astuma saata, ranits seljas.

Titemammad – mõelge hoolikalt järele, kus te seitsmeaastasega elama peaksite!!!

Ma üldiselt ei ole väga suur ettemõtleja, kuid niisama minna laskja justkui ka mitte. Püüan seal kuskil keskel hakkama saada selliselt, et meie pere jaoks oleks kõik toredasti, sealjuures ise liigset vaeva nägemata.

Mul on paar tuttavat, kelle lapsed said eliitkoolide katsetel umbes 3/4 punktidest ning tõdesid, et läks ikka jube kehvasti. Ei tea, kus ja mida valesti on tehtud. Eee… Nojah, kuidas võtta. Kui ma vaatan neid ülesandeid, mis eliitkoolide katsetel küsitakse, siis ma pole päris kindel, et ma isegi need päris sajaprotsendilisele tulemusele ära teeksin. Kus küll midagi valesti läks?

Samas nende laste vanemad, kes katsetega koolidesse sisse said, saavad nüüd juba rahulikult hingata ja rõõmsalt septembrit oodata, ette valmistada. Teiste jaoks algab nüüd alles pingeline periood pihta. Seda vähemalt Tallinnas. Eilseni sai esitada Haridusametile kooliavaldusi. Sisuliselt sama jant, nagu lasteaedadega – paned omale kuni kolm eelistust kirja, põhjendad võimalikult toredasti oma valikud ära ja jääd ootama, kas läheb õnneks. Ja siis närid küüsi mai keskpaigani. Vahva. Isegi sellele ei saa mõelda, mis riideid tasuks lapsele osta, sest noh – pole ju aimugi, kas ja kuhu võetakse vastu. Kas on koolivorm või pole. Koolitarvetest rääkimata, kõikides koolides on vajaminevate asjade list tundmatuseni erinev. Ja siis koolitee – võiks ju küll kuuesele juba selgitada, kuidas kunagi kooli saab, aga kui isegi ei tea – mis seal siis ikka näidata. Tuleb küüsi edasi närida.

Küll olnud neid lugusid, kuidas määratakse hoopis kuhugi kaugele kooli, sest majaesine kool oli täis. Mis seal ikka – tuleb oma käigud ümber planeerida, et saaks last hommikul ja päeval mõnusasti sõidutada. Töölt ära äkki tulla? No mis ema Sa oled, kui oma lapse kooli minnes ei tule töölt ära?

Õhtusest õppest olete kuulnud? Mina kuulsin ja kukkusin pikali. Umbes kolm korda järjest. Või neli. Kui keegi tark inimene mulle selgitaks, mismoodi saab septembri kuus üks pisike seitsme-aastane Lotte Tallinnas ise lõunaks kooli ja sealt kella 3-4 paiku koju tagasi, ja see lahendus tunduks mulle vastuvõetav, siis ma äkki ei kukuks enam pikali. Siiani pole ma seda lahendust veel leidnud. MISMOODI SAAB ÜKS SEITSMEAASTANE TEISES VAHETUSES KOOLIS KÄIMISEGA HAKKAMA, APPI!?

Lotte sündides arvasin ma, et kui lasteaia koha kätte saaks, siis edasine läheb lepase reega ja mingi kohtade lunimise periood saab sellega punkti. Nüüd olen aru saanud, et lasteaia koha saamine oli ainult sissejuhatus. Õige asi hakkas alles nüüd pihta! Mismõttes kõik lapsed tahavad saada sinna kooli, mis on minu lapse jaoks ainus, kuhu ta võiks jala kohale minna ilma, et ma peaksin oma töölkäimist kaalule panema?!

Uudis rääkis, et Kuressaare seitsmesed said kõik sellesse kooli, kuhu soovisid. No on ikka õnneseened!

Koolikottide lugusid teate? Kes oleks võinud arvata, et koolikoti valimine pole üldse mingi “lähen-poodi-võtan-kena-ranitsa” tegevus. See on hoopis mingi hull tuumafüüsika. Koti valimisel tuleb arvestada sellega, et üks jüts peab kilosid seljas kandma, et ta paneb selle aeg-ajalt porilompi mängimise ajaks ning et sinna peavad igasugused formaadid ära mahtuma. Koti laius, pehmus, kaldenurk, materjal ja jumal-teab-mis-asjad veel on umbes kolmsada korda olulisemad, kui selle värv. Nojah. Tuleb jälle hakata tabeleid tegema ja arvutama.

Jah, võib öelda, et märtsi kuus muretseda septembris toimuma hakkavate asjade pärast, on täiesti normaalne. Kui keegi mulle seda kaks aastat tagasi märtsis oleks öelnud, oleksin ma ta välja naernud.