Lugedes tänast Malluka postitust kooseluseaduse vastaste paraadist, ei saaks ma rohkem nõus olla! Kohe nii nõus olen, et kuigi ma ei ole üldse ropu suuga inimene, tahaksin kõiki neid samu sõnu kasutada. Ja sellepärast otsustasin ka oma mõtted kirja panna.
Mallukas küsib, et kes need homofoobid on, kes nii tulihingeliselt seal paraadi pidamas käisid. Sellise küsimuse peale lahvatab alati mu peas kurb teadmine, et need on täiesti tavalised inimesed meie keskelt, üks neist inimestest on näiteks minu enda isa. Nii jube, kui see mulle ka poleks, tean ma, et kui ta ei elaks sellest möllust piisavalt kaugel, oleks ta täna üks suurema hääle ja plakatiga hõikuja olnud Toompeal. Minul, kui absoluutsel vastandil, on muidugi väga keeruline selle teadmisega leppida ning olen kõik endast oleneva teinud, et isa pead natukenegi “puhastada”. Tänaseni ei ole mul see välja tulnud. Tema arvates ongi kõik homod tõelised hälvikud, värdjad ja ebanormaalsed tüübid. Olen aastate jooksul lugematul kordadel temaga sel teemal vaielnud, aga paraku pole kuhugi jõudnud. Viimased aastad oleme solidaarselt mõlemad antud teemat püüdnud vältida, kuna teame, et see lõppeb alati tüliga. Mõne teise inimesega ju veel läheks raju ja tormiga kaklema ning edaspidi selliste väärtushinnangute pärast ehk lõpetaks suhtlemisegi, aga no oma isaga ju ikka ei lõpeta. Isegi ta poliitiline vaade ühtib minuga, aga vot homosid ei salli. Ja mina ei salli neid, kes homosid ei salli, sest ma ei saa aru, kuidas saab homosid võtta üldse mingi erilise rahvamassina. Minu jaoks on nad täpselt samasugused inimesed, nagu mina, mu naaber ja mu laps. Ma ei saa aru, kuidas saab selle järgi inimest üldse liigitada, kas tal on tõmme mees- või naissugu poole. Inimestena on nad ju absoluutselt samasugused, nagu kõik ülejäänud. Ma ei saa aru. Ma lihtsalt ei saa aru.
Vahel leian end mõttelt, et kui õnnelik inimene ma olen, et suutsin juba lapsena sellest pealesurutud uskumusest tugevam olla ja välja rabeleda. Üldiselt on ju sedasi, et kui vanemad millessegi tulihingeliselt usuvad, siis reeglina suudavad seda ka lastele edasi anda. Näiteks, kui vanemad on kristlased, siis tavapäraselt on ju ka lapsed seda. Ja kui vanemad on terve elu Reformierakonda valinud, siis tavaliselt lapsed ju Keski ei lähe valima. Aga kuidas mina sellest tervena välja tulin? Ei oskagi öelda, aga olgu see vägi tänatud, mis mind aitas, sest mul hakkab tõesti paha, kui mõtlen, et ma võiksin samuti selline homofoob olla. Kui raske see võiks hingele olla! Mõelge ise – kõnnid tänaval, vastu tulevad kaks naist käest kinni hoides. Homofoobile on see ju sama raske vaadata, kui minu jaoks näha pedofiili väikese lapsega amelemas. Appi, kui raske oleks elu! Igakord muudkui võitle sooviga neile kallale minna. Tahaks politsei kutsuda, aga see ka ei aita. Ma ei tea – peaks varsti vist keldrisse kolima?! Päris hirmutav.
Aga teemasse. Kooseluseadus. Mulle ei mahu pähe, miks selle ümber nii palju tralli on?! Ses suhtes, et okei, on homofoobid ja on normaalsed inimesed. Homofoobid on raudsed homopaaride vihkajad ja homoabielude keelustajad. Aga mis sellel kooseluseadusega pistmist on? Mis ema+isa=perekond janti nad ajavad? Mis sellel kõigel on pistmist kooseluseadusega? Kooseluseadus puudutab ainult oma kooselu registreerimist. Seal ei ole tähtsust, on siis tegemist heteropaari või homode kooseluga. Ainsaks kriteeriumiks on, et tegemist peab olema kooseluga. Pange nüüd tähele – see kooselu peab juba olemas olema! Seega, heterod või homod – see on juba olemas! Kooseluseadus ei muudaks seda. Homosid ei tekiks juurde. Heterosid ka mitte. Selle seaduse alusel on lihtsalt igal inimesel võimalik enda kooselu registreerida. Enda kindlustunde jaoks. See ei ole abielu. See ei ole ühegi paari juurde sigitamise seadus ega millegi rohkem või vähem tolereerimine. See on seadus, mis paneb kirja reaalse olukorra, mis on juba olemas. Tänasel päeval on nii, et kui naine ja mees (või mees ja mees või naine ja naine) elavad koos kakskümmend kuus aastat ja neist üks sureb ära, siis teist poleks tema elus justkui olnudki. Kõik tema vara pärandub kas lastele või kui lapsi pole, siis vanematele. Kooselu jooksul soetatud vara ja elu on edaspidi lahusvara ja -elu. Seda kahtekümmend kuut aastat polekski nagu olnud. Teine pool on tähtsusetu. Suvaline naabrimees või -naine. Kooseluseaduse jõustumisel saaks see kakskümmend kuus aastat tähtsuse. Tegemist oleks riigi silmis paariga, kellest üks lahkus siit ilmast. Kogu ilm teaks, et neil oli koosveedetud elu. Seal ei ole homode või heterodega mitte midagi pistmist. Seal on tegu ainult seadusliku teabe jagamisega – kirja panekuga, et ma elan selle inimesega koos. Ma jagan temaga oma elu. Kõik. See pole midagi muud. Ja mida siis selles seaduses vihata on, ma ei saa aru, pagana päralt!?!? Misasi seal on, mille vastu peaks olema?!
Keegi loll kuskil hammustas läbi, et demit, selle seadusega on ju homodel ja heterodel vähemalt ühes asjas siin maailmas ühine inimõigus – mõlemil on võimalik seda seadust ühiselt kasutada. Homod polegi mahatallatud ja kõrvaleheidetud sellest seadusest. Pagan, igavene jama, siis tuleb ju selle vastu olla! Tuleb olla iga seaduse vastu, kus homosid koheldakse inimväärselt. Sest nad ju pole ometi inimesed! Ja siis ta pani selle suure kella külge ja valetas kõikvõimalikele homofoobidele, et see seadus on tehtud ainult homode kaitsmiseks ning kes nüüd selle vastu protestima ei tule, pole mingi õige homofoob! Jee. Lahe. Ja nii see kamp tolasid läksidki Toompeale. Penskarid ei saanud nagunii millestki eriti aru, sest ise ju seadusega end kurssi viia ei viitsinud, piisab sellest, kui räägib keegi, kes ka ei poolda homosid. See, et ta “natuke” seda kõike ümber sõnastas ja enda vaatevinklist selgitas, ei oma üldse mingit tähtsust. Võtame piiblid kaasa ja läheme, meil, penskaritel, aega küll! Ja äkki saame telekasse ka. Nooremad inimesed, kes kaasa läksid, olid ilmselt samasugused lambad, nagu see esimene loll, kes ei suuda leppida olukorraga, et homodele ka midagi lubatud on. Olgu siis juba heterod ka ilma, aga peaasi, et homod ei saaks.
Oeh. Vastikust tekitab see, et oma suures sallimatuses ei suudeta absoluutselt selgelt näha ning sõditakse lihtsalt sõdimise eesmärgil.
ROOSA SIDRUN 