Ikka ja jälle pean tänu avaldama selle eest, et on olemas võimalus asju kirju panna, eriti blogimisvõimaluse eest, kuna mis võiks olla lihtsam, kui arvutiklaviatuuril klõbistada ja pilte juurde sättida?!
Seitse aastat tagasi isegi ei osanud asja selliselt vaadata. Isiklikku beebiblogi kirjutama hakates arvasin, et see on lihtsalt popp ja tore, aga nüüd tagantjärele, kui blogi ülejäänud lugejaskonnale kinnine on, olen üüratult tänulik, et sel hetkel ikkagi asjal sabast haarasin. Sõbrad, tuttavad, sugulased, sõbrannad saavad järjest lapsi ja hõiskavad, et kellel on hambad suhu kasvanud, kes on äsja istumise selgeks saanud, kes lalisema hakanud. Siis mõtlen, et appi – millal Lotte seda kõike tegema hakkas? Pole õrnemat aimugi. Kõik on ununenud! Mitte midagi ei tea. See on hämmastav, kuidas kunagi arvasin, et need asjad on ju ometi NII olulised, et ei lähe iial meelest, kuid tänaseks on alles vaid emotsioonid, fakte pole aga ollagi. Nii hea on siis blogi lahti võtta ja kuupäevalise täpsusega järele vaadata. Ja siis muhelevalt naeratada nendele pildikestele, kuidas esimest korda varbad suhu rändasid või pea üleval püsis.
Uskuge või mitte, aga ma võin vabalt vaatama jääda mõnda oma lapse aastatetagust pilti ja siis endamisi arutleda… on ta siin 2 või 3 või… äkki juba hakkab neljaseks saama?! Hiljem selgub, et pilt on tehtud kolm nädalat enne kahest sünnipäeva.
Palun kirjutage kõik üles! Pange kirja ja tehke koopiaid. Arvutid ütlevad tihti üles, ühtedest piltidest ei piisa. Kasutage pack-up kettaid ja laadige asju serveritesse. Kirjutage, kirjutage, kirjutage! Pange kirja, kuidas ta sünnib (oi kui palju kordi ma olen oma sünnituslugu uuesti ja uuesti lugenud, iga kord avastan midagi uut!), kirjutage, kui ta pead tõstab, pange kirja, kui ta naeratab, laliseb, köhib ja hõikab. Kirjutage, kui ta keerab ja kui ta istub. Kui ta reisib ja jookseb. Millal on tal tuulerõuged ja kuidas tuleb esimene sipelgahammustus. Blogi ei pea ju olema alati “lahtine raamat”. Seda saab teha täiesti salaja ja iseendale. Aga nii hea on hiljem ise meenutada. Ja kui laps vahel ise küsib, et kuidas ta alguses sõi, teate, kui äge on siis näidata pildiseeriat tema esimesest püreeelamusest!
Ärge laske asjadel ununeda. Inimese pea ei hoia tegelikult üldse nii hästi asjadest kinni, kui alguses tundub.
ROOSA SIDRUN 